Niisiis, asi millest rääkida tahtsin juhtus eile ja on mulle siiamaani väga uskumatu. Nimelt, nägin üle pika aja ka teistsugust elu siinmail.
Peale taaskordset kontoripäeva, mille vältel ma üritasin voltida paberist lillekest (mis mul endiselt ei õnnestunud) läksin ma koju. Kogu action hakkaski just sellega pihta. Meie teine voluneer Lise kutsus mind endaga kaasa ühte peret külastama. Aeg oli juba õhtu ja väljas küllaltki pime. Viimasel ajal on siin aga kella 7 õhtul inimesed teinud rõdude peal kõvat lärmi ja ikka selleks, et näljastreigil olejaid rohkem toetada. Igalpool kolistatakse ja politsei on väljas, laseb õhku pipragaasi ja üritab inimesi talitseda. Igaljuhul eelnevatel päevadel kodus olles sellel ajal, ei tundu asi üldse hull. Eile aga, läksime just sellel ajal välja + üha enam lisas kindlust Lise poolt öeldud sõnad, et me läheme piirkonda, mis on väga vaene. Igaljuhul nii me siis alguses tänavale kõndisime ja sattusime ühe minibussi peale, kus juht lihtsalt sõidutas meid paar kvartalit edasi kohta, kus me pidime algselt jala minema selle pereni. Jubehea pluss on siin aeg-ajalt ikka välismaalane olla, sest me ei pidanud isegi selle minibussi eest maksma.
Igaljuhul, kui me siis seal 'uues' kohas majadevahel kõndisime .. tundus see ikka megakõhe. Osad enam ei julge teha niipalju lärmi, sest politsei alustas nende inimeste ülespildistamist ja võib neid nüüd hakata arreteerima. Mingil hetkel siis otsustasime võtta takso ja ohhhhmmyygod, mida ma nägin. Taksod on siin ilusad, aga tänaval toimus ikka suur mäss. Teate neid ilutulestikurakette, mis muidu peaks õhus plahvatama, need plahvatasid maapeal ja need hästi pisikesed mingid pauguraketid ka. Ja nii me takso siis sõitis selle kõige keskel ja üks rakett plahvatas pm. meie takso kõrval kohe.
Ja need politseiautod... wowowoowwww, need on nagu pisikesed tankid, nii ära soomustatud. Need siis olid nende plahvatavate rakettide keskel. Lisaks olid mingid lambikad lõkked lihtsalt keset teed ja inimesed tulid ja viskasid sinna aina kaste juurde, et asi põleks suurema leegiga ikka. Tegelikult olenes, mõnelpool põletati riidekaltse.
Oh, kui me lõpuks siis jõudsime selle perekonnakoduni, see oli lihtsalt nii hea tunne lõpuks sellest lärmist majja saada. Kuid, need majad .. see on juba omamoodi asi (kirjutan sellest järgmises postituses täpsemalt). Perekond keda me väisasime oli väga vaene ja seda sõna otseses mõttes. Sellegipoolest, on nad ikka endiselt vägavägavägaväga külalislahked ja rääkisid meiega palju juttu. Aga osad asjad lihtsalt ei ole õiged - nt sain teada, et pereisa vahistati ca. 6 aastat tagasi, kuna tal pidid väidetavalt mingid sidemed PKK-ga olema .. ja nüüd ta peab iga kuu käima allkirja andmas, et ta ikka endiselt siin linnas on.
Ja tänaval olukord vahepeal muutus rahulikumaks, aga siis ohhhmygod, another police car .. ja see on üks suurimaid mida ma siin näinud olen. Rohkem peaksin ütlema, et see tundus küll tanki moodi. See oli selline üleni valge, peal oli kirjutatud Polis ja mingi number. Aga selle tanki peal keerles koguaeg mingi kahur .. hiljem sain teada, et see oli veekahur, et kui inimesed liiga mässama hakkavad, siis neile suunatakse veejuga peale. Igaljuhul selline suur massiivne auto sõitis vähemalt neli-viis korda edasi ja tagasi tänaval...
- ilmselgelt näha, et ma olen seda mingite emotsioonide ajel kirjutanud ja tegelikult juhtus paljugi veel, aga ma jõuan sellest kindlasti veel kirjutada.
No comments:
Post a Comment