Istanbuli külastades - uued sõbrad ja uued kohad

See nädal algas ootuspäraselt on-arrival training'uga Istanbulis. Kuna mul ei olnud seal oma pisitillukest arvutit kaasas, siis viin teid kõigega alles nüüd kurssi :). 

Niisiis, selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest ..

24. september algas väga varajase äratusega. Kuna I samm oli lennukiga Istanbuli lennata, siis olime valmis juba kl 8:30 hommikul. Paarkümmend minutit enne kl 10 jõudsime oma Diyarbakıri lennujaama, kus polnud mingeid raskusi õige check-in'ni/värava leidmisega. Lihtsalt see lennujaam on nii pisikene, aga see-eest väga armas. Keskpäeval saabusime Atatürk'i lennujaama, kust meil võttis 2h aega, et jõuda Taksimi peaväljakule. Ma ei  mõelnud elusees, et see võtab nii kaua aega, kuid tundus, et tegemist oli  küllaltki rahvarohke ajaga. Sõitsime 3 erineva transpordiga ja lõpuks kui väljakule jõudsime, olime loomulikult rahul. Kuna me oma I transfeeri peale ei jõudnud, siis oli meil isegi aega, et Istanbuli veel avastada. Sisuliselt avastasin taas, et mitte midagi pole muutunud.. Taksim ja selle ümbrus on täpselt selline nagu seda mäletasin. 

Meie koolituspaigaks oli Doğa Tatil Köyü, mis on kena puhkekeskuse moodi 'külakene' Şile linna lähedal. Doğa Tatil Köyü oli tõepoolest nagu väike eraldi linnaosa. Kõigil meil oli väike majakene, kus me ööbisime (ja see ei  olnud kämping). Seal kohas oli isegi mini market ja  receptionist kuni majaukseni sõidutati meid golfikäru moodi väikese sõiduautoga (aga seda vaid saabumisel). Igaljuhul kõik osalejad olid meie ööbimiskohast vaimustuses, nii nagu toidustki. 

Sinnasõit oli aga tohutult pikk. Alustasime oma sõitu kl 17 Taksimi peaväljakult ning jõudsime kohale pea 2,5h hiljem. Ma pole kaua aega näinud sellist autodevoolu nagu nägin bussiaknast siis välja vaadates. Uskumatu, lihtsalt autod üksteise järel ja pikivahet ega muid selliseid liiklusreegleid pole siin vast ükski inimene peale  oma sõidueksami läbimist kasutanud. See liiklus Istanbulis on lihtsalt nii-nii-nii tihe, et isegi teed ületada on keeruline. 

Koolitus ise kestis 3,5 päeva, sest reedel tulime juba kõik tagasi. Nende päevade jooksul said kõik osalejad omavahel küllaltki headeks sõpradeks, sest lisaks praktilistele koolitusosadele tuli meil teha ka päris palju grupitööd. Nt kohe II päeval üllatati meid ülesandega 'ämblikuvõrk' kus 2 puu vahele oli tehtud nöörist rägastik ja me kõik pidime ühelt poolt teisele poole saama. See lõppes sellega, et sisuliselt me tõstsime inimesed õhku ja ulatasime nad läbi mõne augu teiselpool seisvatele inimestele. Loomulikult esimesed inimesed pidid paarist suuremast august ise läbi ronima. 

Lisaks arutasime kõik koos taas YIA (Youth in Action) programmi üle, lugesime Youthpass'i kirjutamisreegleid ning saime näha ka teiste vabatahtlike kirju, mis oli meie treeningu tarbeks kirjutatud. Äratundmisrõõm oli suur, kui nägin ka ühe eestlase kirjutatud kirja tema EVSi kogemusest Türgis. 

Reedel jõudsin oma väiksesse koju tagasi ja kuidagi nii meeldiv on siin olla. Kohati oli Istanbulis nii väsitav, et Diyarbakır tundub nüüd nii väikese ja rahulikuna :).

PS! Doğa Tatil Köyü kohta saate pilte vaadata SIIT!
PSS! Üsna pea asun 93% kindlusega kirjutama oma blogi inglise keeles, et kõik teised ei peaks kasutama Google translate'i, et minu kirjutistest aru saada.

 Selleks, et te näeksite kui palju maju Istanbulis on. Pildil olev torn on Galata tower, kust avanev vaade on veel imelisem. 

Jah, neid parte ja luiki oli terve tiik täis. Eriti kõva häält tegid nad enne söögiaega.

21.09

Päevad üllatavad alati. Kui alati ühtede inimestega koos elada, tekib aeg-ajalt palju lahkarvamusi. Eks mul on siin ka neid teistega olnud, aga õnneks mingeid tülisid nüüd niimoodi ka olnud ei ole. Me siin ikka hingame enne sisse-välja-sisse-välja, kui vaidlema hakkame :). Rahulikuks peab jääma, sest parem on hea ühtse perena siin läbi saada. 

Hiljuti sattusin lugema ühte reisiblogi  sissekannet Diyarbakırist ja see andis tõepoolest väga ehedalt edasi siinset elu. Kuigi postitus on 3 aastat vana, tundub mulle, nagu midagi poleks muutunud. Saate seda lugu täpsemalt lugeda SIIT. 

Täna organisatsiooni poole kõndides, saadeti meid samuti väga uudishimulike pilkudega ning täpselt kontorini jõudes kuuldus lähedal olevast lastegrupist paar esimest hõiget sõnadega 'money, money'. Jõudes juba rohkem nendeni uuriti mult 'Where are you from?' ja 'What's your name?' Minu vastuste peale ütles mulle ka väike poiss oma nime ning sirutas käe välja. Sain tal siis kätt suruda ja edasi käia.

See lugu, mida ma eelnevalt reisiblogist lugesin paneb mind üha rohkem mõtlema siinsete inimeste elu-olu peale. Praeguseks on meile seda linnaelu väga palju tutvustada püütud ning siiamaani on kõik sellega kenasti hakkama saanud. See on ainult hea, eks see aitab siia kõigesse paremini sisse elada (esimene kuu pidigi olema selleks, et vaikselt kohaneda asjadega). Ma juba üha rohkem tunnen, kuidas oma EVSi lõpuks olen midagi head siin korda saatnud .. eks ma siin vaikselt arenen ja tasa sõuan. Igaljuhul inimesed siin on väga toetavad ja tööõhkkond on samuti meeldiv. 

Mõned asjad ka mida siin kuulnud olen:

*Kuuldes sõna Eesti, on inimeste esmaküsimuseks 'Do you speak Russian?' Ja seda mõeldakse mõlemat pidi, et kas Eesti riigikeel on vene keel ja kas mina oskan seda rääkida.

*Eesti rahvaarv tundub siinolevatele inimestele samuti koomiline - no mis see 1,29 miljonit  ikka siis on 

*Sõna "terviseks" teeb siin ka tohutult nalja ja alati kui ma millegist aru ei saa või liiga tuima näoga kellegile otsa vaatan küsitakse mult "mida-mida?" 

Lisaks sain omale türgi numbri ka, +90 538 085 39 48. Eesti nr on mul ka töökorras, kuid arvatavasti varsti  pannakse mu telefon siin kinni. Ostsin endale mingisuguse vastupidava Nokia (loe: telefon, mis on kiviajast), kuid türgi numbri jaoks ja rääkimiseks/sõnumineerimiseks on hea.
Paari nädala pärast saame ka lõplikult oma elamisloa siin kätte. Ma nii ootan juba. :)


Kuna eelmise nädala veetsime Hanis, siis järelkajana ka mõned pildid siia lõppu. Kuigi YE ei olnud küll kõige õnnestunum, oli hea tutvuda mõndade toredate inimestega.

 Türgi õhtul öeldi maagilised sõnad 'food is ready, self-service' .. ja see oli ka kõik mida Türgi õhtul nende kohta kuulda võis

 

hommikusöögid ongi sellised

 mina paremal nurgas riidekuhja all, sest sellel ajal olin veel haige. Teiste riietusest saate ehk aimu kui soe tegelikult oli

 Minu kätetöö - pidin üles kirjutama kõik tähtsama YIA programmi kohta

 Üks kõige õnnestunum grupipilt

Leidsin endale vahva sõbra :)

2 nädalat ja 1 päev

Olengi siin juba 15 päeva veetnud.. Uskumatu! Selle võrreldamisi väikese aja jooksul on tunne, et oleme ära teinud juba mitu-mitu-mitutuhat asja.
Päevad siin olegi sellised tegusad - hommikul päikesega üles (tegelikult mitte päris päiksega, aga kuskil nii 8 ajal hommikul teen ikka silmad lahti) ja õhtul peale päikest jälle magama.

Natukene kahju on, et kõik päevad lähevad nii kiiresti, et ei jõuagi oma inimestega silmast-silma skype'da. Väga tahaks jälle nende häält kuulda. Paar päeva tagasi nägin korra Liidu kontoris istuvaid rõõmsaid nägusid, aga pildi kvaliteet ei olnudki nii hea, et ma kõiki oleks ära tundnud. Igaljuhul võtan üsna pea ka oma inimeste jaoks aega. Igaljuhul uudiseid mul on, mida veel rääkida! :)

Ja pilte polegi. Lihtsalt teksti võite ka mõnikord lugeda :D 
PS! Vaatasin just, et Eestis sajab vihma ja on külm. Saadan oma metsikult sooja ilma siit teile. Loodan, et päike jõuab kohale ;)

Seiklustejada ikka jätkub..

Pühapäeval sattusime kenasti taaskord kontorisse, kuid seda alles lõunal. Esialgse plaani kohaselt taas pilte sorteerida ning videosid korrastada, sattusime hoopis autistiteemalisele seminarile. Saime seal igatmoodi abiks olla ning palju pilte klõpsutada.
Õhtul sattusime jälle linnamüüride juurde, mis  muutub õhtu eel ilusaks kohvikulaadseks kohaks. Kuigi seal on meeletult pime istuda, on vaade see-eest väga hea.

Nädalavahetuse I pool möödus tavaliselt, tegelesime viimaste projektide kokkuvõtetega ning õhtul läksime kõik koos Gazi Paviljoni, kus varasemalt on elanud ka Atatürk. Sellest kohast on tänaseks tehtud samuti hiiglama suur kohvik (tundub nagu igas natukene tähendusrikkas kohas on olemas kohvik. See on aga iseenesest väga hea, saabki kenasti istuda ja nautida). Vaade on seal ka vapustav.

Täna tuli meie EVSikate juurde ka üks eesti osaleja sellest samast noortevahetusest, kust me teistega reedel tagasi tulime. Seda peamiselt küll sellepärast, et noortevahetus läks seal väga käest ära. Nüüdseks on see läbi ja teised eestlased lahkusid juba öösel Istanbuli suunas. Igaljuhul hostime teda siin rõõmsalt 2 päeva :).

Vahepeal aga polegi midagi väga põhjapanevat juhtunud, eks eluke siinpool möödub ikka oma jadapidi. Peagi saame endale ka töövalmis telefoninumbri ja elamisloa. Oleme telefonifirmas juba 2 korda käinud ning lõpuks avati küll meie SIM-kaardid, kuid telefonid peame ka veel ära registreerima. Igaljuhul väga pikk ja igati segane asjaajamine, kuid asi vähemalt liigub.
Elamisloa jaoks käisime ka pilte tegemas, kusjuures fotograaf käskis naeratada :). Eks mul vast tollel  hetkel lõi selline eestlase mentaliteet välja, et istusin seal ikka sellise tuima näoga nagu ikka, kui passi vms sellised tähtsaid pilte tegema minnakse. Tahaks näha neid elamislubasid või muid dokumente, kus inimesed laialt naeratavad.. kuigi, ei tea küll, kuidas sellist asja aktsepteeritakse.. aga igaljuhul väga vahva.

 Nonii, kleepisin ise ka plakatit seina :)

 Katsetasin ka siis superkaamerat. Filiz ja Ágo

 Autistiteemalisel seminaril osalejad

.. ja tegelesime lastega ka

 

 PS! Suurim aitäh Şeyhmusele, kelle pilte siin blogis muudkui kasutan  :)

Vahepeal sain kätte ka Continuous Actioni poolsed tervitused. Niihea oli nendest ka midagi kuulda. Loodan, et üsna pea saavad mul siin mõlemapoolsed organisatsioonid veel suuremat koostööd arendada.

Väiksemad ja suuremad tegemised

'We survived!' olid mu esimesed sõnad, astudes taas kontori uksest sisse. Seda öeldes tuli mu näole küll suuremat sorti naeratus, kuid see lause võttis tollel ajal kõige paremini eelmised kaks päeva kokku.

Läksime öösel siis lubatud noortevahetusse, kuhu jõudsime kohale kl 5 hommikul. Algselt plaanitud suure  hispaanlaste grupi asemel oli nende esindajaid 4, järgnesid kohe portugallased ja suurim grupp koosnes eestlastest. Noortevahetusega ma siiski väga rahule ei jäänud, kohati kaalusid ikka miinused plussid kõvasti üle. Samas, sain natukene taas eesti keelt harjutada ja ka  teiste osalejatega elust-olust rääkida. Jõudsime tagasi Diyarbakıri reede hommikul ning Sümerparki saabusime peale pikka jalutuskäiku linnamüüride juurest. Oh seda rõõmu, kui sai taas astuda ruumi kus konditsioneer töötas :).

Nüüd, kui olen taas tagasi Diyarbakıris, siis töömeeleolu läheb ikka kenasti edasi ja õhtud mööduvad tasapisi linna avastades. Loodetavasti olen siin linnas varsti juba vana kala, kuid see võib juhtuda alles paari kuu pärast. Praegu tunduvad enamus kohti ikkagi ühtemoodi, eriti linnatänavad.

 Käisime kõik koos väljas rõõmsalt aega veetmas :)

 See kord, kui saime ise kaheksajalasaiakest teha

Kurguvalu ja meeletud arutelud

Päevad siin mööduvad nii kiiresti, et vahel isegi ei pane tähele, et juba jälle õhtu käes. Türgi on endiselt soe maa ja päike paistab veel kõrgelt ja soojalt.
Projektide kirjutamine on endiselt täies hoos ning vaidleme siin aeg-ajalt päris tuliselt. Eriti hea on seda teha inglise keeles. Meil on siin n-ö topelttõlge versioonis Turkish - English / English - Turkish, sest osad organisatsiooni liikmed ei räägi veel nii soravalt inglise keelt, nii nagu meie EVSikatega ei räägi türgi keelt.

Samuti hankisin endale kuskilt meeletu kurguvalu ja see on tõepoolest üks hullemaid mis mul olnud on (vähemalt praegu  tundub nii). Päeval isegi ei ole nii paha, kuid öösiti .. siis on küll tunne, et lihtsalt tahaks kohe nüüd ja praegu sellest lahti saada. Eile käisin apteegis endale mingit siirupit ostmas. Seal olev proviisor oli väga lohutav öeldes, et liiga hilja on võtta tavalisi ravimeid .. peaksid antibiootikume võtma juba. Igaljuhul ravimi sain kätte. 

Siin on kusjuures väga naljakas apteekide süsteem. Tavaliselt pannakse apteegid kinni 5 või 6 ajal õhtul ja apteegi ukse peal on sildid mis apteegid 24/7 lahti on. Paistab aga, et apteekide kvaliteet on  hea - tundub nagu iga teine apteek Euroopas. Seevastu ravimid on odavamad, kui mujal. 

Vahepeal kui tervis polnud nii halb käisime Marbling Art'i töötoas. Väga huvitav kunstistiil. Seal kasutatakse spetsiaalseid värve ning pilt kantakse hiljem paberile. Kuna meile Ágoga on kõik nii uus, siis peamiselt oleme kaheksi igalpool koos. Lise sõitis eile Rumeeniasse ning varem tegeles ta juba teise projektiga. Ta on siin Türgis üldse vana kala juba - 2 aastat elas Istanbulis ja nüüd 4 kuud on juba siin.

Täna, kell 3 öösel sõidame Diyarbakıri lähedale noortevahetusse lihtsalt vaatama kuidas seal lood on. Peaksin seal suurt eestlaste ja hisplaanlaste gruppi kohtama + lisaks sekka veel paar portugallast ning türklast. Otsingute järgi internetist on näha, et eestlaste saatvaks organisatsiooniks on Seiklejate Vennaskond.

 Youth and Change Association asub sellises majakeses

 värvid

 Püüdes õpetusest aru saada

 Tegin ise ka kunsti

 Ágo tegi ka

 Üks neiu joonistas nii kenasti

Käisime noortekeskuses kus on mitu erinevat n-ö osakonda. Allpool olevad pildid on lasteosakonnast. Vaadake kui ilusad joonistused neil seal seintel on, eriti see Garfield. :)

Diyarbakır - mis linn Sa oled?

Kui eilne päev möödus töökalt kuulates absoluutselt kõike projektide kohta (ja mõeldes ka ise projektiideed), siis täna käisime vaatamas seda kuulsat linnamüüri. Laupäevase päeva puhul saime kõik kauem magada ning alustasime oma tuuriga alles lõunal. Olenemata sellest, et väljas oli metsikult palav, termomeeter näitas kohati isegi +36 kraadi, tundus mulle isegi selline kuumus tappev..arvestades veel, et siin ei saa päris iga suverõivaga ringi käia. Enamus asju lihtsalt ei sobi siin kandmiseks. Siin ei ole harjutud selliste riietega, ja nüüd mõelge, missuguseid riideid ma kannan .. Eesti kohta pole ju üldse hull, aga vot, siin on! Igaljuhul selline asi tähendab mulle peagi šhopingutuuri tänavatel. Tuleb huvitav.

Nägime selle linnamüüri ära ning  tegime ka paar kohvi-/teepausi enne lõunasööki. Teine asi siin olles on see, et metsikult raske on harjuda kohaliku toidukultuuriga. Pidevalt süüakse leiba koos lihaga, mille juurde käib salat. Aga ma ei kurda, süüa saab korralikult. Teekultuur on siin ikka üks ja seesama - igalpool, igal võimalusel.

Lisaks linnamüürile nägime ka paari muuseumit ning n-ö päris Diyarbakıri (ka  siin on uuemad, vanemad linnaosad). Sõitsime siin ka minibussidega, mis on hoopis erilised. Need on siin sellised, et pm. nad peatuvad kõikjal .. kui vaid käe üles tõstad ja viibutad neile. Neil pole isegi ajakava.

Paljuga on veel vaja harjuda, kuid tunne on endiselt hea.

 Linnaműűr

 Horisont on viltu.. vaade linnaműűri otsast

 Oh seda treppi  :D

 arbuusid igalpool ..

 Ainukene 5 tärni hotell siin 

 kulda-karda ka

 meie lõunasöök 

NB! Aitäh Ágole, kes pildistas