See nädal algas ootuspäraselt on-arrival training'uga Istanbulis. Kuna mul ei olnud seal oma pisitillukest arvutit kaasas, siis viin teid kõigega alles nüüd kurssi :).
Niisiis, selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest ..
24. september algas väga varajase äratusega. Kuna I samm oli lennukiga Istanbuli lennata, siis olime valmis juba kl 8:30 hommikul. Paarkümmend minutit enne kl 10 jõudsime oma Diyarbakıri lennujaama, kus polnud mingeid raskusi õige check-in'ni/värava leidmisega. Lihtsalt see lennujaam on nii pisikene, aga see-eest väga armas. Keskpäeval saabusime Atatürk'i lennujaama, kust meil võttis 2h aega, et jõuda Taksimi peaväljakule. Ma ei mõelnud elusees, et see võtab nii kaua aega, kuid tundus, et tegemist oli küllaltki rahvarohke ajaga. Sõitsime 3 erineva transpordiga ja lõpuks kui väljakule jõudsime, olime loomulikult rahul. Kuna me oma I transfeeri peale ei jõudnud, siis oli meil isegi aega, et Istanbuli veel avastada. Sisuliselt avastasin taas, et mitte midagi pole muutunud.. Taksim ja selle ümbrus on täpselt selline nagu seda mäletasin.
Meie koolituspaigaks oli Doğa Tatil Köyü, mis on kena puhkekeskuse moodi 'külakene' Şile linna lähedal. Doğa Tatil Köyü oli tõepoolest nagu väike eraldi linnaosa. Kõigil meil oli väike majakene, kus me ööbisime (ja see ei olnud kämping). Seal kohas oli isegi mini market ja receptionist kuni majaukseni sõidutati meid golfikäru moodi väikese sõiduautoga (aga seda vaid saabumisel). Igaljuhul kõik osalejad olid meie ööbimiskohast vaimustuses, nii nagu toidustki.
Sinnasõit oli aga tohutult pikk. Alustasime oma sõitu kl 17 Taksimi peaväljakult ning jõudsime kohale pea 2,5h hiljem. Ma pole kaua aega näinud sellist autodevoolu nagu nägin bussiaknast siis välja vaadates. Uskumatu, lihtsalt autod üksteise järel ja pikivahet ega muid selliseid liiklusreegleid pole siin vast ükski inimene peale oma sõidueksami läbimist kasutanud. See liiklus Istanbulis on lihtsalt nii-nii-nii tihe, et isegi teed ületada on keeruline.
Koolitus ise kestis 3,5 päeva, sest reedel tulime juba kõik tagasi. Nende päevade jooksul said kõik osalejad omavahel küllaltki headeks sõpradeks, sest lisaks praktilistele koolitusosadele tuli meil teha ka päris palju grupitööd. Nt kohe II päeval üllatati meid ülesandega 'ämblikuvõrk' kus 2 puu vahele oli tehtud nöörist rägastik ja me kõik pidime ühelt poolt teisele poole saama. See lõppes sellega, et sisuliselt me tõstsime inimesed õhku ja ulatasime nad läbi mõne augu teiselpool seisvatele inimestele. Loomulikult esimesed inimesed pidid paarist suuremast august ise läbi ronima.
Lisaks arutasime kõik koos taas YIA (Youth in Action) programmi üle, lugesime Youthpass'i kirjutamisreegleid ning saime näha ka teiste vabatahtlike kirju, mis oli meie treeningu tarbeks kirjutatud. Äratundmisrõõm oli suur, kui nägin ka ühe eestlase kirjutatud kirja tema EVSi kogemusest Türgis.
Reedel jõudsin oma väiksesse koju tagasi ja kuidagi nii meeldiv on siin olla. Kohati oli Istanbulis nii väsitav, et Diyarbakır tundub nüüd nii väikese ja rahulikuna :).
PS! Doğa Tatil Köyü kohta saate pilte vaadata SIIT!
PSS! Üsna pea asun 93% kindlusega kirjutama oma blogi inglise keeles, et kõik teised ei peaks kasutama Google translate'i, et minu kirjutistest aru saada.
PS! Doğa Tatil Köyü kohta saate pilte vaadata SIIT!
PSS! Üsna pea asun 93% kindlusega kirjutama oma blogi inglise keeles, et kõik teised ei peaks kasutama Google translate'i, et minu kirjutistest aru saada.
Selleks, et te näeksite kui palju maju Istanbulis on. Pildil olev torn on Galata tower, kust avanev vaade on veel imelisem.
Jah, neid parte ja luiki oli terve tiik täis. Eriti kõva häält tegid nad enne söögiaega.
No comments:
Post a Comment