Kohal ma olengi, meeletult väsinuna, kuid siiski tundub veel uskumatu.
Seekord Türki lennates olid mul kõik lennud järjest, tänu millele ei pidanud ma lennujaamas väga kaua ootama. Esimene lend Tallinnast Riiga sõitis kiiremini, kui oli plaanitud. Riia lennujaama jõudsin ligi 10 minutit varem ning järgmine lend läks juba poole tunni pärast. Passikontrollist läbi minnes oligi juba kohe boarding time.
Paar päeva enne ärelendu sain teada, et mu onu võtab lennu Riiast Istanbuli, seega tänu temale sain nautida ilusat vaadet pilootidekabiinist. Teine piloot oli ka väga vahva ning onu rääkis mulle erinevate lennukisüsteemide/nuppude kohta. Seal on ikka väga palju erinevaid nupukesi ja asi pole kaugeltki nii, et pannakse autopiloot peale ja asi korras.
Isegi Istanbuli lennujaama jõudsime 3 minutit planeeritust varem. Sain lennukist välja kell 14.15 ning tormasin kohe passikontrolli. Ulme, mis järjekord seal oli. Naine, kes mu passi templi lõi oli nii masenduses näoga, nagu ta üldse ei tahaks, et turiste Türki tuleks ..
Passikontrolli sain läbitud kella 15ks ja järgmine missioon oli vahetada oma Diyarbakıri lend varasema vastu. Ka teisel EVSikal oli varasem lennupilet ja nii ma siis kõndisingi juba domestic flights terminali poole. Sattusin mingite check-ini meeste juurde, kes rõõmsalt naeratasid ja rääkisid, kuidas ikka nende kodulinn Diyarbakır on. Igaljuhul peale 45 minutit sain lennu varasemaks vahetatud. Jooksin siis väravasse, kus juba vilkus silt, et viimane kutse lennule. Lennukis nägin ka Rumeeniast pärit EVSikat, kes minuga siin on.
Diyarbakıri lend jõudis samuti paar minutit varem kohale. Lennujaam oli nii pisikene, nagu Tallinnas .. kohati isegi tundus, et väiksem. Igaljuhul saime sealt rumeenlasega välja ja jäime oma koordinaatorit ootama. Õhtul jõudsime kenasti oma korterisse .. ja see pidi veel luksuskorter olema.
Meie korter on 4. korrusel, kuid treppe on nii palju, et sinna minnes oli tunne nagu me roniks 7. korrusele. Loomulikult on tegemist vanemat sorti majaga e. seal ei olnud lifti ka. Õnneks tassis mu rasket kohvrit keegi teine.
Meie koordinaator jättis meile umbes 2h aega, et asju pakkida ja ennast rahulikult sisse elada. Nii me siis käisime Ágoga (Rumeenia EVSikas) korteris ringi. Õhtul nägime veel Saksmaalt pärit EVSikat, kes lõpetas täna oma 6 kuu pikkuse teenistuse. Peale tema lahkumist sattusime kokku ka meie teise, Taanist pärit EVSika Lise'ga, kes on siin juba 4 kuud olnud.
Öö lõppes sellega, et saime veelkord oma koordinaatoriga kokku, sõime õhtust ja rääkisime väga palju. Jõudsime meeletult hilja magama ning seda raskem oli hommikul vara üles saada. Täna oli isegi erand - pidime valmis olema kl 10 (tavaliselt pidavat päev pihta hakkama umbes 8st) :)
Kuidagi imelik on koguaeg inglise keeles rääkida, kuid vähemalt ma enam ei alusta rääkimist eesti keeles. Suure praktika saab siin küll, vahepeal isegi meenutan kindlaid inglisekeelseid sõnu. Igaljuhul tuleb välja ja varsti hakkavad juba türgi keele kursused.
Öö lõppes sellega, et saime veelkord oma koordinaatoriga kokku, sõime õhtust ja rääkisime väga palju. Jõudsime meeletult hilja magama ning seda raskem oli hommikul vara üles saada. Täna oli isegi erand - pidime valmis olema kl 10 (tavaliselt pidavat päev pihta hakkama umbes 8st) :)
Kuidagi imelik on koguaeg inglise keeles rääkida, kuid vähemalt ma enam ei alusta rääkimist eesti keeles. Suure praktika saab siin küll, vahepeal isegi meenutan kindlaid inglisekeelseid sõnu. Igaljuhul tuleb välja ja varsti hakkavad juba türgi keele kursused.
Korterireeglid on seal
Elutuba .. täiesti kõigeks sobilik :)
Minu tuba
Ágo tuba
Lise tuba
Meie luksustualett
Tavalised Türgi elamised
Tahtsin ka pildile jääda - omastasin Lise kaamera :)
No comments:
Post a Comment