Väiksemad ja suuremad tegemised

'We survived!' olid mu esimesed sõnad, astudes taas kontori uksest sisse. Seda öeldes tuli mu näole küll suuremat sorti naeratus, kuid see lause võttis tollel ajal kõige paremini eelmised kaks päeva kokku.

Läksime öösel siis lubatud noortevahetusse, kuhu jõudsime kohale kl 5 hommikul. Algselt plaanitud suure  hispaanlaste grupi asemel oli nende esindajaid 4, järgnesid kohe portugallased ja suurim grupp koosnes eestlastest. Noortevahetusega ma siiski väga rahule ei jäänud, kohati kaalusid ikka miinused plussid kõvasti üle. Samas, sain natukene taas eesti keelt harjutada ja ka  teiste osalejatega elust-olust rääkida. Jõudsime tagasi Diyarbakıri reede hommikul ning Sümerparki saabusime peale pikka jalutuskäiku linnamüüride juurest. Oh seda rõõmu, kui sai taas astuda ruumi kus konditsioneer töötas :).

Nüüd, kui olen taas tagasi Diyarbakıris, siis töömeeleolu läheb ikka kenasti edasi ja õhtud mööduvad tasapisi linna avastades. Loodetavasti olen siin linnas varsti juba vana kala, kuid see võib juhtuda alles paari kuu pärast. Praegu tunduvad enamus kohti ikkagi ühtemoodi, eriti linnatänavad.

 Käisime kõik koos väljas rõõmsalt aega veetmas :)

 See kord, kui saime ise kaheksajalasaiakest teha