21.09

Päevad üllatavad alati. Kui alati ühtede inimestega koos elada, tekib aeg-ajalt palju lahkarvamusi. Eks mul on siin ka neid teistega olnud, aga õnneks mingeid tülisid nüüd niimoodi ka olnud ei ole. Me siin ikka hingame enne sisse-välja-sisse-välja, kui vaidlema hakkame :). Rahulikuks peab jääma, sest parem on hea ühtse perena siin läbi saada. 

Hiljuti sattusin lugema ühte reisiblogi  sissekannet Diyarbakırist ja see andis tõepoolest väga ehedalt edasi siinset elu. Kuigi postitus on 3 aastat vana, tundub mulle, nagu midagi poleks muutunud. Saate seda lugu täpsemalt lugeda SIIT. 

Täna organisatsiooni poole kõndides, saadeti meid samuti väga uudishimulike pilkudega ning täpselt kontorini jõudes kuuldus lähedal olevast lastegrupist paar esimest hõiget sõnadega 'money, money'. Jõudes juba rohkem nendeni uuriti mult 'Where are you from?' ja 'What's your name?' Minu vastuste peale ütles mulle ka väike poiss oma nime ning sirutas käe välja. Sain tal siis kätt suruda ja edasi käia.

See lugu, mida ma eelnevalt reisiblogist lugesin paneb mind üha rohkem mõtlema siinsete inimeste elu-olu peale. Praeguseks on meile seda linnaelu väga palju tutvustada püütud ning siiamaani on kõik sellega kenasti hakkama saanud. See on ainult hea, eks see aitab siia kõigesse paremini sisse elada (esimene kuu pidigi olema selleks, et vaikselt kohaneda asjadega). Ma juba üha rohkem tunnen, kuidas oma EVSi lõpuks olen midagi head siin korda saatnud .. eks ma siin vaikselt arenen ja tasa sõuan. Igaljuhul inimesed siin on väga toetavad ja tööõhkkond on samuti meeldiv. 

Mõned asjad ka mida siin kuulnud olen:

*Kuuldes sõna Eesti, on inimeste esmaküsimuseks 'Do you speak Russian?' Ja seda mõeldakse mõlemat pidi, et kas Eesti riigikeel on vene keel ja kas mina oskan seda rääkida.

*Eesti rahvaarv tundub siinolevatele inimestele samuti koomiline - no mis see 1,29 miljonit  ikka siis on 

*Sõna "terviseks" teeb siin ka tohutult nalja ja alati kui ma millegist aru ei saa või liiga tuima näoga kellegile otsa vaatan küsitakse mult "mida-mida?" 

Lisaks sain omale türgi numbri ka, +90 538 085 39 48. Eesti nr on mul ka töökorras, kuid arvatavasti varsti  pannakse mu telefon siin kinni. Ostsin endale mingisuguse vastupidava Nokia (loe: telefon, mis on kiviajast), kuid türgi numbri jaoks ja rääkimiseks/sõnumineerimiseks on hea.
Paari nädala pärast saame ka lõplikult oma elamisloa siin kätte. Ma nii ootan juba. :)


Kuna eelmise nädala veetsime Hanis, siis järelkajana ka mõned pildid siia lõppu. Kuigi YE ei olnud küll kõige õnnestunum, oli hea tutvuda mõndade toredate inimestega.

 Türgi õhtul öeldi maagilised sõnad 'food is ready, self-service' .. ja see oli ka kõik mida Türgi õhtul nende kohta kuulda võis

 

hommikusöögid ongi sellised

 mina paremal nurgas riidekuhja all, sest sellel ajal olin veel haige. Teiste riietusest saate ehk aimu kui soe tegelikult oli

 Minu kätetöö - pidin üles kirjutama kõik tähtsama YIA programmi kohta

 Üks kõige õnnestunum grupipilt

Leidsin endale vahva sõbra :)